<p>Kevadel ilmumist alustanud fotoajakiri Positiiv on saanud endale väärika järje. Juulis välja tulnud Positiivis astuvad teie ette Ingmar Muusikus, Peeter Viisimaa, Laura Kallasvee, Remo Savisaar ja Priit Põder.</p>
<p><strong>Õnnelik kahepaikne Ingmar Muusikus</strong></p>
<p>Kui me ühel sombusel maikuu laupäevahommikul Järvamaal mäo ristis, eestimaa südames, kella kuue ajal kohtume, on päike pilvede all tegelikult juba kõrgel ning loomade kohtamise mõistes on parim aeg juba möödas. Loomade pildistamiseks oleksin pidanud startima juba kahe paiku öösel, et kella neljast koos maa- ja loodusesõbra Ingmar Muusikusega raba peale jõuda.</p>
<p><strong>Peeter Viisimaa öises linnas</strong></p>
<p>On tõesti perioode, kus tunned, et kaamera peab kogu aeg kaasas olema, kuid kindlasti peaks elu vaatlema vahel ka mittefotograafina. Palju häid pilte on kindlasti jäänud sellepärast tegemata, et olukord on eriline ja kaamera kotist välja võtmisega lihtsalt rikuks selle hetke ära. Näiteks kuskil Aafrika tihedal tänavaturul rahavahetajate putkas istudes või Jamaika tänavapeol tantsijate vahel kõlari ääres seistes võib kaamera nägemine inimesi kas vihastada või rõõmustada, aga igal juhul oled juba nauditavat olukorda niimoodi muutnud, et see ei ole enam see...</p>
<p><strong>Laura Kallasvee ei aja kärbseid pähe</strong></p>
<p>Ühes neist valgeks võõbatud telliskiviseintega ruumides toodabki igapäevast ilu eesti nõutumaid moe- ja reklaamifotograafe. Ja kui ma ütlen ilu, siis see on Laura jaoks üks ütlemata nüansirikas ja kontrastiderohke mõiste. Tema 2010. aasta morbiidsest kalendriprojektist (koostöös Liisi Eesmaa ja Mammuga) vaatavad vastu kadunud inimesed – piinatud diivad ja nõgiste nägudega murjanid, iharad zombie’d ja tundetud küberinimesed. 2007. valmis Laural koos Ester Kannelmäega postkaardiseeria uusaastalubadustest, kus pannakse ilu patta, trambitakse ajudel, töötatakse ribadeks ja süüakse (lehma)sitta. Seeria on julge ja häbematu ning väga vaimukas.</p>
<p><strong>Remo Savisaar metsisega mestis </strong></p>
<p>See oli lahtise sabalehvikuga metsisekukk. Suur ja võimas. Meid võis lahutada 25 meetrit. Kuna oli juba üpriski hämar, siis ei hakanud ma kaameraga “vehkima” ning nautisin vaatepilti läbi pisikese vaateava. Ühel hetkel hakkas aga metsis lähenema nagu tank. Kiirelt ja sihikindlalt, suunaga otse varjele. Peast jõudis läbi käia mõte, et: “Mis nüüd siis?! Ründab varjet?” Pealetulek oli niivõrd jõuline, et tekitas igasuguseid mõtteid.</p>
<p><strong>Priit Põder jätab juhusele ruumi </strong></p>
<p>Elu on see, mis juhtub siis, kui sul olid teised plaanid, ütles John Lennon. Priit Põder ilmselgelt teab ja arvestab sellega, sest ta ei tee plaane – tema pildid lihtsalt “juhtuvad”. Ja selles lihtsas juhuslikkuses nende kõige suurem võlu seisnebki.</p>
<p>Vaata ja loe lähemalt ajakirjast!</p>
<p>Vaata ka <a href="http://www.positiiv.ee" target="_blank">www.positiiv.ee</a>.</p>
<p> </p>
