<p><strong>Andres Tarto aerofotoraamat</strong> „Eestimaa 1000 jala pealt“ avab Eesti nurga alt, kust igapäevaselt ei ole võimalik pilku heita, ja selliselt, nagu esmapilgul ei oskagi ehk vaadata. Avastusi võib kodueestlane selle raamatu abil välismaalasega samal hulgal teha, lihtsalt vaatenurk on erinev. </p>
<p><strong>Ühelt poolt raamat kirjeldab</strong> ja annab ettekujutuse Eestimaast kaunite ja suurelt laiuvate piltide abil, teisalt sisaldavad need fotod palju allinfot, mida tuleb osata vaid näha. Tarto märkab kõikvõimalikke põnevaid kujundeid, nii otseses kui kaudses mõttes. Lisaks jäädvustab ta pildistamislendude ajal aset leidnud olulisemaid sündmusi ja peab tähtsaks olustikku.</p>
<p><strong>Kujundid näivad</strong> Andres Tarto piltides läbivaks jooneks olevat, ja seda mitte ainult esimeses, samanimelises peatükis. Kord võib <span style="font-style: normal;">aimata tihnikust ümbritsetud majakest põllu veerel („Kontrastid“, lk 120) moodustamas </span>südame kuju, kord jälle tabab taevapiltnik põllul tuult ringikujuliselt tantsimas („Tuulekeeris“, lk 52). Rõõmsalt märkab silm tänu kõrgelt pea kohalt võetud kaadrile hoolega ja otsekui taotluslikult kujundatud põlluviirgude mustri („Viirud“, lk 26) – sedavõrd lihtsates asjades tabab fotograaf jäädvustamist väärivat. Äratundmismomente igale silmapaarile.</p>
<p><strong>Teistmoodi avanevad</strong> ka loodusvaated. Rabajärve männijändrikega saared muutuvad ülalt vaadatuna justkui pilvekesteks taevas („Raba“, lk 60). Läbisegi näeb jäädvustusi nii looduse enda kätetööst – pankrannikud jmt – kui ka inimese jäetud jälgedest, sh sõna otseses mõttes. <span style="text-decoration: none;">Arusaadavatel põhjustel raamatust sajajalgset ei leia (nagu ka sissejuhatuses „hoiatatud“), küll aga mõneti klišeelikult maaelule iseloomulikke lehmi ja lambaid, teepervel ja jõe ääres. Eks fotolende tehes ole üsna keeruline võtta eesmärgiks mõni kohaliku metsa iludus kätte saada. Pealegi, selline enamasti Eesti välja ju näebki, kui just esinemisrüü pole selga tõmmatud.</span></p>
<p><strong>Lisaks teada-tuntud</strong> Eestimaa näitamisele on raamat hariv. Terve hulk väikeseid ja veel väikesemaid saaretükke – saari ja laide – on kaante vahele pandud. Mõned neist on nii väikesed, et ühele pildile on mahtunud kolm maismaatükikest keset merd (lk 95). Juurde tahaks kohe haarata (ja seda tulebki teha!) Eestimaa kaardi, et panna pildid ja kohad omavahel kokku. Imepisikesi saarelappe, kus hakkavad silma ka üksikud majapidamised, keset suurt vett uudistades tekib pähe trobikond küsimusi, mis on üldistatavad lugupidavaks hämmastuseks, kuidas nad küll hakkama saavad („Pihalaid“, lk 94).</p>
<p><strong>Huvitav on täheldada</strong> sedagi, et kui linna pildistades ei saa ehk mingit üldistust inimeste tegevuse kohta teha („sipelgapesad“ asuvad majades sees), siis linnast väljas on asjad märksa ühesemalt mõistetavad: kui traktor künnab põldu või heinapallid lendavad, siis mees teeb tööd, kui aga on visanud pikali heinakuhjas, jalg üle põlve, on puhkehetk. Piltide põhjal liigitub tööks kõik maaharimisega seotud, teetööd ja kütusevedu, aga ka turg, mis viib reaalse töö tegija kokku kontorisipelgaga. Kõrvale paigutub plaažil ja vanalinna katustel peesitav linnarahvas.</p>
<p><strong>Teatavat nostalgiat</strong> tekitab sündmuste piltide, nagu näiteks „Sügisjooks“ (lk 117) vaatamine. Taolist tüüpi rahvaürituste pildid olid kunagi kohustuslikuks osaks erinevate aastapäevade puhul välja antud kohaliku tähtsusega raamatutes. Koostegemise tähtsus on taas au sees ja nõnda saab pildis ära märgitud ka kuulus „Teeme ära!“ aktsioon (lk 103). Kogu Eestit haaranud sündmuseks võiks liigitada ka remondi Vabaduse väljakul ...</p>
<p style="margin-bottom: 0in; font-style: normal; text-decoration: none;"><strong>Pikemaajalise väärtuse</strong> mõttes puudub raamatust laulu- ja tantsupidu, mis leidis aset paraku aasta pärast raamatu ilmumist. Eespool mainitud nostalgiamomenti võib süvendada aga ka raamatu värvigamma, kus golfimurul jääb „golfirohelisest“ vajaka – mälu järgi paigutuks raamat üsna hästi lapsepõlve raamaturiiuli linna- ja loodusraamatute kõrvale. Teine äärmus olnuks pingutatult kirkad toonid läikival klantspaberil, mis nii väga enam ei seostuks Eestiga.</p>
<p><strong>Kuigi raamat on teemade kaupa</strong> seitsmeks jagatud, saab kokku ühe terviku, kus igal peatükil on oma tähtis roll. Taevapiirilt aastatel 2006 kuni 2008 kinni püütud pildid teritavad tähelepanu ja panevad kaasa mõtisklema. Kas selline ongi minu Eesti? Kindlasti tasub raamat hiljemalt 10 või 20 aasta pärast uuesti näppu võtta, et võrrelda pilte olevikust olnuga – mis muutub ja mis püsib.</p>
<p><strong>Fotoalbumil on kindel koht</strong> teiste Eestit tutvustavate raamatute kõrval, andes juurde uue, olulise vaatenurga. Tänu Andres Tarto fotolendudele saab ka tavainimene väikese killukesena osa pildist, mis avaneb Eestimaad taevalaotusest vaadeldes. Kui paljudel see ikka sellises mahus võimalik on. Lõpetuseks võib sedagi järeldada, et lendamine on autori jaoks fotografeerimisega vähemalt sama tähtis hobi, mitte pelgalt vahend pildi äratoomiseks.<strong><br />
</strong></p>
<p><strong>Raamat:</strong><br />
Andres Tarto "Eestimaa 1000 jala pealt" (Andres Tarto, <a target="_blank" href="http://www.taevapiltnik.ee">www.taevapiltnik.ee</a>, 2008)</p>
<p> </p>
