<p><strong>3 mõtet: </strong></p>
<ul>
<li>Detailirohked kirjeldused ja kaunid fotod täiendavad üksteist, luues tervikliku pildi Eestimaa muutlikest aastaaegadest.</li>
<li>Raamatus leidub fotosid, mis on tõeliselt head leiud, kuid mis võiksid olla suuremas formaadis.</li>
<li>Kuude jäädvustamise lõikes tundub olevat tasakaal kohati väljas, talv ja kevad on selges ülekaalus suve ja sügise üle, kuigi august ja september on ka tugevalt esitletud.</li>
</ul>
<p> </p>
<p><strong>Mati Kose fotoraamat „Aastaaegade aken“</strong> annab ülevaate Eestimaa aastast mitte üksnes kaunis pildis, vaid ka vähemalt sama kaunis sõnas. Tekst ja fotod üheskoos loovad igast kuust terviklikuma pildi – üks täiendab teist, kuid vahel tekitab fotodele eelnev tugev sõnaline pool tänu tekkinud kujutluspiltidele ootust ülearugi. Selgelt on aga tunda, et tegemist ei ole pelgalt ühe aastaringi jälgimisega.</p>
<p>Aasta ja nõnda ka raamatu alguseks olev talve osa haarab kohe kaasa. Eks oma roll ole sellelgi, et üle pikkade aastate on talv tänavu oma erinevaid palgeid näidanud ka linnainimesele – lihtne on end samale lainele seada. Talve paistab loodusemees ka ise nautivat – nii teksti kui pilte näib jaguvat kõige rikkalikumalt just sellesse ossa vaatamata ühele põhivärvile.</p>
<p>Mati Kose märkab lume erinevaid olekuid – erinevatel kuudel, erinevatel kellaaegadel ja erinevates kohtades. Talve värve leiab ta küll õhtupunases taevas, küll tihase kollases ja leevikese roosas kõhualuses. Klassikalisemaid metsasalude pilte täiendavad peened detailid – jääkarvased haprad oksad ja varred, sädelevad jääkivikesed läbisegi rannakividega vees helklemas (lk 19).</p>
<p>Teksti ja pildi põhjal võib järeldada, et raamatu taga seisab aastatepikkune looduse jälgimine. On olnud ju aastaid, mil talv on kui sügise hall pikendus, mil päris talve on tulnud minna otsima linnast kaugemale, võimalusel Lõuna-Eestisse. Kose aga suudab võtta talve koguni üksikute kuude kaupa lahti. Lumises ja külmas ajas leiab loodusemees nii mõndagi positiivset – just sel perioodil saab ohutult üle raba jalutada ja muul ajal kättesaamatumaid kohti „vallutada“. Väikeseid rabajärvi ja -loodust kohtab raamatus eri aastaaegade rüüs.</p>
<p><strong>Detailirohked kirjeldused ja osavalt seatud sõnad</strong> panevad kohati oletama, et vahest leidub autoril vargsi sahtlipõhja poetatud luuletki. Kõlab ju kaunilt: „et öise pakase eest kaitset leida, sukelduvad püüd ja tedred kohevasse lumme kui peened preilid valge suleteki embusse“ jaanuaris või siis „rästad peavad mahedaid flöödikontserte, kõrgustest kostab lõokeste taevalik trillerdamine“ aprillis. Nende ridade jälgimiseks on vaja samavõrd tähelepanelikku silma kui fotosid uudistades.</p>
<p>Sest fotode juures on pildiallkirjad erandlik. Neid leidub vaid piltide juures, kus autori eelduste kohaselt ei pruugi kõigi jaoks ilmselge olla, kes või mis täpselt pildil on. Leevikest ja tihast üle ei tutvustata, küll aga Eestis peatuvaid sookurgi (lk 104) või taamal kukkuvat kägu (lk 63) – viimati mainitud pilt sobiks hästi kodugi kaunistama.</p>
<p><strong>Nii pildis kui kirjeldustes tuleb tihtipeale esile Mati Kose erialane taust ja huvi ornitoloogia vastu.</strong> Otsekui mängleva kergusega kirjeldab ta erinevatele aastaaegadele omaseid linde, nende elu ja toitumisiseärasusi, nagu vaid nõnda võikski ilmaolustikku kujutada. Mida rohkem värvi aastasse tekib, seda vähemaks kipub jääma teksti. Suurem osakaal jääb pildile, mida formaat aga kipub kohati pärssima. Mõnigi pilt, mis võiks katta vähemalt ühe lehekülje, moodustab tihtipeale vaid neljandiku, vahel isegi kuuediku sellest pinnast. Vaid üksikud pildid laiuvad uhkelt üle kahe lehe, nagu näiteks maikuus tõeliselt suur laglede parv ja õunapuuõite meri.</p>
<p>Juunikuu on pildilt ja tekstilt üks lakoonilisemaid. Hästi töötab siin öö ja päeva piiri tabamine – üürikesed hetked, mil hääbuv öö läheb mõne hetkega üle tärkavaks hommikuks. Seevastu juulikuu mõjub sedavõrd ühtse tervikuna, et lilledemere alla (lk 82 ja 83) kipub silm eelnenud teksti põhjal ette kujutama autorit täiel rinnal suve keskpaiga rammestavaid hetki endasse ahmimas. Terviklikem on augusti piltide kokkumäng: vihmapärleid täis pikitud ämblikuvõrk (lk 90), maaliline-ajatu suitsupääsukeste ülesvõte kaldaroostikus (lk 91), öine pikne (lk 94).</p>
<p>Värviküllases sügise osas on autor kinni püüdnud sellele perioodile iseloomuliku vihma ja päikese mängu tulemuse vikerkaare ning neid toone teiste sügisevärvidega hoolega sobitanud. Oktoobris haagivad kirkad lehed endale külge esimesed õrnad lumeääristused, mustvalge ja muinasjutuline novembrilõpumaastik koos juhusliku kollase vahtralehega on aga igati sobiv ühena lõpukaadreist aastaringi sulgemiseks, uue, puhta ja valge ootel.</p>
<p><strong>Kose leiab iga kuu esiletoomiseks oma läbiva ja eristuva joone.</strong> Seejuures näib talle meeldivat kontrastidega mängida – kõrvutades uut ja vana, elusat ja jäätuvat, tärkavat ja hääbuvat. Kui kõik teemakohased fotod ühte koguda, saaks kokku ühe kauni looduskalendri, kus raamatu silmapaistvamad jäädvustused tuleksid ka paremini esile.</p>
<p>Kaunilt kujundatud ja läbimõeldud tekstid koos kõnekate piltidega toovad hästi välja Eestimaa aasta iseärasused. Tekstid panevad hetkeks peatuma ja kaasa mõtlema, märkama. Raamat sobib hästi kinkimiseks, aga ka iseendale mõtisklusteks ja inspiratsiooniks. Kui kaante vahele mahtunust aga väheseks jääb, saab lisa samamoodi ühe kuu kaupa ajakirjast Eesti Naine käesoleva aasta juba ilmunud ja veel ilmumata numbritest.</p>
<p><strong>Raamat:</strong></p>
<p>Mati Kose "Aastaaegade aken" (Ajakirjade Kirjastus 2009, <a target="_blank" href="http://www.raamat24.ee/index.php?id=303&cat=3861">www.raamat24.ee</a>)</p>
